Innavastased hormoonid rikuvad tervist

Kassid võivad aastas ilmale tuua mitmeid pesakondi. Soovimatute järglaste ärahoidmiseks on võimalik kassid steriliseerida, hoida neid tubasena või anda innavastaseid hormoone.

Steriliseerimise käigus eemaldatakse kassidelt emakas ja munasarjad. Kaovad ära innatunnused ja loom enam ei tiinestu. Sigimisvõimetu loom elab sama täisväärtuslikku ja õnnelikku elu kui kõik teisedki.

Kui anda innavastaseid hormoone, siis see lükkab inda pidevalt edasi. Kui tabletid ära jätta, siis algab uus jooksuaeg. Innavastaste hormoontablettide pidev andmine põhjustab  loomale varem või hiljem terviseprobleeme. Oma igapäevatöös tuleb meil sageli kokku puutuda vanemate kassidega, kellel on piimanäärme kasvajad või emakapõletikud. Enamjaolt on olnud tegemist kassidega, kellele on hormoontablette antud aastaid. Tasub veel äramainimist, et piimanäärme kasvajad on sageli halvaloomulised, võivad anda siirdeid teistesse organitesse ja peale opereerimist on taastekke oht suurem. Emakapõletike ja kasvajate ravis annab parima tulemuse operatsioon. Selliste probleemide käes piinlevad kassid on juba paraku vanad ja operatsioon võib olla eluohtlik ning kindlasti kallim kui tavaline steriliseerimine.

Kätt südamele pannes soovitame mitte kasutada innavastaseid hormoone kuna nende manustamisega esineb sageli kõrvaltoimeid.

 

Munasarja tsüst Emakad

Koer ja kondid

Vanasti ja veel praegugi ollakse arvamusel, et kont on üks õige koera toit või maiuspala.

Sellise väite võiks õige mitmel moel ümber lükata. Loomakliiniku igapäeva elus näeme sageli seda, millist kurja kont koerale teha võib.

Sagedasti põhjustab kondi söömine päris korraliku kõhukinnisuse. Roojamassid on väga tugevad ja suured ning tihtipeale ei saagi loom nende väljutamisega ise hakkama. Ehk tuleb teha klistiiri. Kui koer ei saa õigeaegselt abi võib asi palju koledamaks minna. Pika punnitamise tagajärjel võib tekkida lahkliha song.

Kondid maos ja soolestikus edasi ei lagune. Sellisena nagu loom need alla neelab, sellisena need soolestikus liiguvad. Kondikillud ja -tükid on tihtipeale teravate servadega. Soolestikus liikudes võivad need soolt vigastada ja hullematel juhtudel läbi sooleseina torkuda. Viimasel on tõsised tagajärjed, mis vajab juba kirurgilist sekkumist.

Kondi söömine võib põhjustada koerale mitmeid vaevuseid. Selleks, et neid ei tekiks ei tohiks lihtsalt koerale konti anda :)

Putukahammustused

Suveperioodil on meie kliimas liikvel rohkelt erinevaid putukaid. Tihtipeale saavad neilt nõelata/hammustada ka lemmikloomad. Iseenesest ei ole see neile eluohtlik. Ohtlikuks võib kujuneda kui hammustuskoht asetseb pea-, neelu- või kõripiirkonnas. Nendesse kohtadesse tekkiv turse võib hakata takistama hingamist. Kui näha on kiiresti arenevat turset/paistetust tuleb kindlasti koheselt pöörduda oma loomaarsti juurde. Väga harvadel juhtudel võib loomal tekkida anafülaktiline šokk, mis samuti vajab kohest arstiabi.

Putukahammustuste kohale võib tekkida ka nahapõletik. Mis samamoodi ei vääri vähem tähelepanu.

Kui loom joob palju vett

Suurenenud veejoomist võivad põhjustada mitmed terviseprobleemid. Selle taga võib olla suhkruhaigus, neeruprobleemid, põletikuline protsess organismis (eriti mädaemaka puhul) ja hormonaalsed häired.

Nimetatud haiguste puhul suureneb ka urineerimissagedus. Haiguse alguses võivad olla liigne veejoomine ja urineerimine ainsateks tunnusteks. Haiguse varajase diagnoosimise korral on meil võimalik korrektse ravi ja dieedimuudatustega looma eluiga ning head enesetunnet pikendada.

Kui märkate, et peate sagedamini oma lemmiku veenõud täitma ja loom küsib tihemini välja, siis peaksite oma loomaarsti juurde pöörduma.

Mädaemakas ehk püometra

Mädaemakas on emasloomadel esinev emakapõletiku erivorm. Sagedamini esineb seda koertel, kuid tuleb ette ka kassidel. Selline seisund võib tekkida enamasti vanematel emastel koertel  4-10 nädalat  peale jooksuaega.

Aja jooksul täitub emakas lima ja mädase nõrega. Põletiku põhjustavad bakterid, mis satuvad emakasse innaajal, siis kui emakakael on avatud. Samuti on täheldatud mädase emakapõletiku teket innavastaste hormoonpreparaatide pikaajalise kasutamise tagajärjel.

Peamiseks põhjuseks, miks loomaomanikud arsti juurde pöörduvad on mädase nõre vool tupest. Lisaks võib esineda suurenenud veejoomist, isutust, aktiivsuse langust, oksendamist. Kõikidel juhtudel ei pruugigi olla tupest nõrevoolu, seda siis, kui on tegemist suletud emakakaelaga.

Tegemist on väga tõsise terviseprobleemiga, mis vajab viivitamatut sekkumist. Selline seisund võib kiiresti üle minna veremürgituseks, millest on looma raske välja tuua ja võib lõppeda surmaga.

Parima ravitulemuse annab kirurgiline ravi, mille käigus mädakolle ehk emakas eemaldatakse. Medikamentoosne (antibiootikumidega) ravi võib anda tulemusi, kuid suure tõenäosusega tekib probleem peale järgmist jooksuaega uuesti ja veel tõsisemalt.

  

Steriliseerimisest ja kastreerimisest

Kasse ja koeri steriliseeritakse eelkõige selleks, et ära hoida soovimatuid pesakondi ning vältida jooksuajast tingitud käitumist.

Emased kassid võivad poegi tuua mitmel korral aastas. Nad ei planeeri oma tegevust, vaid käituvad instinktiivselt. Sage poegimine võib kassi organismi koormata. Ja kindlasti tekib mure sellega, mida teha kassipoegadega – uut kodu on neile raske leida. Kodune hukkamine on tänapäeval seadusega keelatud. Steriliseerimiseks on erinevaid võimalusi. Hormoontabletid ja-süstid või operatsioon. Põhimõtteliselt saab kassi ka lihtsalt toas või puuris kinni hoida, aga kes on seda proovinud, teab missugune kõrvulukustav kaebamine innaajal lahti läheb. Mõistagi ei saa me rääkida mistahes steriliseerimisest loomade puhul, keda soovitakse kasutada aretuses. Sellisel juhul ei soovita aga kindlasti ka mitte mingeid hormoonravimeid tarbida.

Paljud omanikud ei taha oma kassi nö „rikkuda“ ning otsustavad innavastaste tablettide kasuks. Tablettide andmisega lükkame inda pidevalt edasi, mitte ei saavuta jäädavat tulemust. Hormoontabletid võivad pikaajalise kasutamise tagajärjel põhjustada piimanäärme kasvajaid, mädaemakat ja teisi terviseprobleeme. Tasub ära mainida, et kassi piimanäärme kasvajatest on ca 90% halvaloomulised. Selliste haigusnähtude esinemisel on lõikus möödapääsmatu, aga paljudel juhtudel oleme juba põhjustanud kassi tervisele pöördumatud kahjustused. Üldiselt kehtivad nii kassile kui koerale samad printsiibid ja ka sarnased tagajärjed.

Selle kõige vältimiseks on looma steriliseerimine/kastreerimine parim lahendus ja seda on mõistlik teha tervele noorele loomale vältimaks soovimata pesakondi ja hilisemaid terviseriske. Steriliseerimise käigus eemaldatakse emakas ja munasarjad, kastreerimise käigus munandid. Seoses suguhormoonide puudumisega kaovad kõik innatunnused ning loom ei tiinestu enam.

Kastreerimist teostatakse isastele loomadele. Isaste kasside puhul on peamiseks kastreerimise põhjuseks oma territooriumi uriiniga märgistamine. Kastreerimine üldjuhul selle probleemi kõrvaldab. Peale kastreerimist ei tunne isane kass enam emaste vastu huvi, jäävad ära pulmaskäimised ja sellega seotud sagedased vigastused. Isaste koerte puhul on kastreerimine seotud nii sugulise kui ka muude käitumisprobleemidega.

Sigimisvõimetu loom elab täpselt sama täisväärtuslikku ja õnnelikku elu kui teised!

Köha

Köha põhjuseid võib olla mitmeid. Sagedamini esineb seda koertel.

Külmetusest põhjustatud haigestumisi esineb loomadel harva. Viirushaigustest võib esineda kennelköha .

Järsku, näiteks peale söömist või mängimist, tekkinud köha põhjuseks võib olla võõrkeha sattumine kurku, hingamisteedesse, söögitorusse.

Enamjaolt on köha põhjuseks südamehaigused, eelkõige vanematel loomadel. Südame puuduliku töö tõttu koguneb kopsu vedelik, tekib kopsuturse, mis hingamist segab ning köha põhjustab. Samal ajal võib esineda ka hingamisraskuseid: hingeldamine, kõhuga hingamine. Alguses võib loom köhatada mõned korrad päevas, kuid aja möödudes probleem ning hingamisraskused süvenevad. Kindlasti tuleb köhiva koeraga pöörduda oma loomaarsti vastuvõtule. Südamesiirdamist lemmikloomadele ei tehta, kuid ravimitega on võimalik sümptomeid vähendada ja looma eluiga ning enesetunnet parandada.

Kui loom oksendab

Põhjuseid, miks loom võib oksendada on mitmeid. Oksendamine ei ole normaalne nähtus.

Kasside seas loetakse tihtipeale tavaliseks, et“ kass aeg-ajalt ikka oksendab“ ning enamasti on selle põhjuseks karvapallid. Karvapallid tekivad karvade sisse lakkumisel. Maos moodustuvad mingi aja jooksul neist kämbud, mis sealt enam edasi ei liigu ning põhjustavad mao ärritust ning seejärel oksendamist. Kindlasti valmistab see kassile ebamugavust, ilmselt vaevab neid enne pikemalt iiveldustunne ning kellele ikka oksendamine meeldib. Karvapallide moodustumise vältimiseks on olemas spetsiaalsed pastad ja toidud. Profülaktikaks ei pea pastat andma iga päev, piisab ka 2-3 korrast nädalas. Väga harvad ei ole ka juhtumid, kus karvapall on põhjustanud sooleummistuse, millel on märksa tõsisemad tagajärjed.

Kui loom oksendab korra või kaks võiks teda pisut veel jälgida, samas arvestada ka looma üldenesetunnet, kui oksendamine jätkub, siis peab kindlasti arsti juurde pöörduma. Oksendamise taga võivad olla viirushaigused, mürgistused, võõrkehad, mao- ja soolehaigused, neeru- ja maksahaigused, veremürgitused jne.

Miks mu lemmiku suu lõhnab halvasti?

Peamiseks halva hingeõhu tekitajaks suus on hambakivi. Samuti võib seda põhjustada igemepõletik, katkised hambad, haavandid suuõõnes jne.

Hambakivi tekib loomadel erinevalt, sõltudes toidu konsistentsist (pehme toidu korral hõlpsamini) ja sülje koostisest.

Hambakivi on ideaalne kasvukeskkond bakteritele. Viimased võivad põhjustada igemepõletikku ning selle edasi arenedes ka hambajuure põletikku, hambajuure abstsessi (mädakollet), mis omakorda viib hamba väljalangemiseni. Nimetatud protsessid on loomale valulikud, võivad segada tema igapäevaelu. Loom võib mingil hetkel ka toidust keelduda, sest söömine põhjustab valu, eelistatakse pehmet toitu.

Hambakivi on eemaldatav, selleks on vaja pöörduda oma loomaarsti juurde. Samuti on võimalik seda  ennetada. Ka loomadele on välja töötatud hambapastad. Olemas on ka suuõõne spreid, spetsiaalsed hambakivi ennetamise toidud ning erinevad närimispulgad.

 

Vaktsineerimine

I vaktsineerimine tuleb teha 2-kuuselt, enne kaitsevad kutsikat/kassipoega ema piimaga saadud antikehad, mille tase hakkab just sel ajal langema ja varem vaktsineerida ei ole mõtet.

II vaktsineerimine (revaktsineerimine kompleksvaktsiiniga, millele lisandub marutaud) 3-kuuselt. Edaspidi vaktsineeritakse loomi kord aastas.

Loomi vaktsineeritakse  enamlevinud viirushaiguste vastu, sealhulgas ka marutaudi. Praegusel hetkel on lubatud marutaudi vastu vaktsineerida iga kahe aasta järel, eeldusel, et looma on juba eelnevalt marutaudi vastu õigeaegselt vaktsineeritud.

Kui Teie loom on täiesti kodune,  oleks mõistlik teda vaktsineerida, sest Teie liigute siiski ringi ja võite haigustekitajaid oma jalanõude/riietega  koju tuua.

Marutaudi vastu vaktsineerimine on Eesti Vabariigis kohustuslik!